Vasknarva 600

Автор: lm

Vasknarva küla asub Narva jõe vasakul kaldal kohas, kus jõgi Peipsi järvest välja voolab. 1349. a ehitas Liivimaa ordu oma uute valduste kaitseks Narova (Narva) jõe ülemjooksu vasakule kaldale puust linnuse. 

Samal aastal põletasid pihkvalased selle maha. Vasknarva muistset nime Сыренец (Serenez) on esimest korda mainitud 1416. a. Vene kroonikates võib leida veel mitmeid selle küla nime kirjapilte: Сыренск, Сыреньск, Сырейск, Сыренеск. 15. ja 16. sajandil elasid külas mitme rahva esindajad: vadjalased, eestlased ja venelased. 1433. a ehitasid sakslased siia uue kivist linnuse (Nyslot, Neuschloss). Eelpost piiril võimaldas kontrollida Narva veeteed. 1558. a suvel vallutasid Vene väed Neuschlossi. 1581. a vallutas Rootsi kindral Pontus De la Gardie linnuse tormijooksuga. 1656. a hõivasid linnuse Vene väed, kuid 1658. a Vallisaarel alla kirjutatud rahulepingu järgi oli Venemaa sunnitud linnuse rootslastele tagasi andma. 1667. a kaardil nimetatakse Vasknarvat Wasknarfen, hiljem Wasnarfuen, West Narva, Wasknarwa.
Pärast Narva vallutamist 1704. a viis Peeter I tee ta läbi Vasknarva mööda Narva jõge, Peipsi järve ja Emajõge Tartusse. Põhjasõja järel kaotas Vasknarva (Сиренецъ, Сереницъ, Серинецъ) oma sõjalise ja strateegilise tähtsuse. 1719. a läks Vasknarva provintsilinna õigustes Sankt-Peterburgi kubermangu koosseisu, kuid juba 1780. a nimetati taas ümber külaks, mis kuulus Eestimaa kubermangu Wesenbergi (Rakvere) maakonda. Küla elanikud kuulusid riigitalupoegade hulka. 1782. a revisjoni järgi elas Vasknarvas 400 hinge. Vasknarva õigeusu Prohvet Elija kirik ehitati 1806. a. 1820. a oli külas 97 maja ja kõrts. 1832. a oli Vasknarvas suur tulekahju, maha põles 46 maja. 1858. a elas külas 570 inimest (76 perekonda). 1867. a kaardil on näidatud 112 majapidamist. 1868. a ehitati Vasknar¬vast Smolnitsasse uus tee ning järgmisel aastal kirikukooli hoone. 

Peipsirannik September 2016 Lk 7

18. detsembril 1873 õnnistati sisse uus õigeusu Prohvet Elija kivikirik. Õnnistamise ajal märgiti ära pühakoja ehitamisel palju tööd teinud inimesed: kirikuvanem Andrei Petrovitš Abramov koos poeg Aleksandriga, endine kirikuvanem Ivan Petrovitš Gunjašin, Vassili Kirillovitš Zautin, Ivan Stepanovitš Mahhov, Nikolai Petrovitš Abramov, Matfei V. Žorin, Nikita Vassiljevitš Tomassov, Andrei Ivanovitš Gunjašin, Grigori Ivanovitš Mahhov, Afanassi Ivanovitš Grudkin, aga ka Jaama küla surnud elanikud Antip Sergejevitš Tšernov ja Ignati Leontjevitš Žilkin. Põliselanikud kinnitavad, et Vasknarva kiriku kellade löömist oli kuulda nii Kuremäel kui ka Gdovis (Oudovas). Vasknarva kiriku kellade löögid oleksid otsekui öelnud: „Saunast paljana…”. Hiljem ehitatud Jaama kiriku kell oleks nagu öelnud: „Leiba pole, leiba pole…”, aga Vasknarva kirikukell vastas: „Võlgu annan, võlgu annan…” 

1895. a kaardil on külas (Сыренецъ) 172 majapidamist. 19. juulil 1901 oli külas suur tulekahju, maha põles 82 maja. Eestimaa kubermangu asustatud kohtade 1913. a nimekirja järgi oli Vasknarva külas 175 majapidamist ja 980 elanikku, karskusseltsi teemaja, 3 nahavabrikut, kaks 2. järgu ja kolm 3. järgu kauplust ning 28. jaoskonna urjadniku korter. Küla nahavabrikud kuulusid Mahhovitele ja Abramovitele. 1916 avati Vasknarvas postkontor. Detsembris tähistatava Nikolaus Imetegija päeval tulid Vasknarva ja Skamja noored Narva jõe jääle, et pidada maha küladevaheline rusikavõitlus. 

1930. aastate alguses oli Vasknarvas 1400 elanikku. Järgmistel aastatel langesid kingseppade ja kalurite sissetulekud, tööd leida oli järjest raskem ja 1939. aastaks vähenes küla elanike arv kahekordselt. Aastatel 1930–1940 süvendati Narva jõge. 19. juulil 1941 põletas Saksa sõjavägi Vasknarva maha. Pärast sõda ehitati küla uuesti üles. Õigeusu Prohvet Elija kirik on restaureeritud ja tegutseb praegu Pühtitsa kloostri alluvuses. On ehitatud tänapäevatingimustele vastav piirivalvekordon. Kohalike vaatamisväärsuste hulka kuuluvad ka muistse linnuse varemed. Administratiivselt kuulub Vasknarva küla Ida-Virumaa Alajõe valla koosseisu. 2011. aasta rahvaloenduse andmeil oli külas 40 alalist elanikku. 

Leonid Mihhailov 

koduloouurija
Peipsimaa ajalooraamatute autor

www.peipsirannik.info